Vanasti kui maailm loodi,
lõi ka jumal Hiiumaa.
Algul tühi, siis vast toodi
kadakas ja mänd ja saar.
Vaatas jumal: ikka paljas,
nõnda küll ei lähe see.
Ja siis enda tarvis, naljaks,
vorpis valmis hiidlase.
Mehel olid vembud veres,
aga kajak seltsiks napp,
sest et saarel keset mere
puudus naine, parun, papp.
Igav hakkas, keda nöögid,
ninapidi keda vead.
Ümberringi meri röögib,
peksab vahtu vastu pead.
Mõeldi ülal: taevast saata
inglit naeruks tal ei saa,
ja siis ühel päeval, vaata,
jumal lõigi Saaremaa.
Saaremaa niisama paese,
aga naeruks hiidlasel:
ta lõi sinna naljaaese,
aga tööka saarlase.
