Mul juba sünnist saati tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.
Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib.
Mul terve mets on ainult sugulasi täis.
Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.
Kord ema laulis mulle väga kurba viit.
Ja isa õpetlikud sõnad lausus siis:
“Sul ainsaks vaenlaseks on loodud inime”.
Kuid ma ei suutnud uskuda neid sõnu siis!
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.
Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees.
Tal julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.
Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.
Mul terves metsas ainult sugulased need,
mul ainsaks vaenlaseks on loodud inime.
Sest et olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi.
