Kord olid niidud rohelust täis,
pilv taevavõlvist vaid harva üle käis,
Peegeldus päike jõe suveselges vees …
Niitude vahel siis kulges meie tee,
niitude vahel, kus rõõm saatis meid.
Niitudelt päike kadunud nüüd –
nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd.
Vingudes ruttab vaid vihur üle mäe …
ning ega meidki seal keegi enam näe –
kus on siis suvi ja kus on me arm?
Ei ole sind ja tõesti ma ei tea,
mille peale lootma või mõtlema nüüd pean.
Sa katki kõik me unistused lõid,
võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid.
Kuid siiski ma ootan kevadet uut,
niitude haljust ja palju-palju muud.
Aiman ju nüüdki, et ühel päeval siis
lõplikult tuled, sest süda nõuab nii.
Niitude rüpes meid rõõm leiab taas.
