Mu kodu ei piira need metsikud mäed,
mis kõrguvad pilvede alla.
Mu kodu ei emba ka müüride käed –
ja tihti ta värav on valla,
ja tihti ta värav on valla,
nii sageli valla on see.
Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood
ja laaned ei valva ta rahu.
Mu kodu on väike ja minuga koos
mu pere vaid siia ju mahub,
mu pere vaid siia ju mahub,
mu pere jaoks ruumi on vaid.
Kord aastas ta nurmedel vili loob pead
ja nõrk on ta koskede kohin.
Nii väike on ta, et ma tihti ei tea –
kas temast ma lauldagi tohin,
kas temast ma lauldagi tohin,
kas temast ma lauldagi võin,
kas temast ju lauldagi tohin,
kas temast ma laulda,
kas temast ma laulda,
kas temast ma lauldagi võin,
mu kodu.
