Laulan vihma käes,
kuid vaevalt seda näen…
See on vallatu tunne,
sest rõõmus on päev.
Las voolavad veed,
las tuul vinge näib –
mind saadab mu laul
ja see päikest on täis.
Küll kord laotuselael
vaibub äikese raev –
mul jalges on tants
ja mu näol lõbus naer.
Ma käin mööda teed,
üsna peagi sind ma näen,
seepärast siis laulan
vihma käes.
