Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki veel
ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: kui siis, Lili Marleen. :,:
Latern oma kaitsel me õnne pühendas,
kauni tunni maitsel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist,
:,: mu arm, Lili Marleen. :,:
Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt.
Ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin,
:,: mu neid, Lili Marleen. :,:
Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel,
ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: mu neid, Lili Marleen. :,:
Kui mul uni laugel, öisel puhkusel,
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel:
kui igav hakkab laternal,
sind ootan jälle tema all,
:,: kui siis, Lili Marleen! :,:
