Kui on jõudnud sügise, kolletanud lehed,
salatung siis vägisi Tartu kannab mehed.
Rinnast tõuseb vägev viis, tuulest õhku kantud,
:,: talle vastab põld ja hiis, ta on rõõmuks antud: :,:
Gaudeamus igitur…
Pikk ja väsitav on tee, mis viib Taaralinna.
Üle mitme mäe ja vee jõuad viimaks sinna.
Nukrus poeb rinnasse, kurbus valdab meeli,
:,: ja siis läbi silmavee kuuled kurbi hääli: :,:
Vita nostra brevis est…
Aga ees teekäänu peal valendab üks kogu,
varsti selgub silmal’ seal väikse neiu nägu.
Uuest’ rõõm siis rinnas keeb, nukrus kaob ära –
:,: tudeng jälle laulu teeb, nõidund silmasärast: :,:
Vivant omnes virgines…
Juba jõudnud Tartusse, kaugel kodu, isa,
kaugel hella emake, siin vaid kära, kisa!
Siiski paik on olemas, kus võid rõõmul viibi’,
:,: sõpre ringis kõlamas kuuled tut’vat viisi: :,:
Pereat tristitia….
