Kord põllul kõndisin härradega ringi,
joo-joo, kord härradega ringi
, joo, kord härradega ringi.
Neid päevi saatuselt tagasi ei tingi,
joo-joo, neid tagasi ei tingi, joo,
neid tagasi ei tingi.
Siis härrad aega seal minu seltsis viitsid,
joo-joo, seal minu seltsis viitsid, joo,
seal minu seltsis viitsid.
Nad tegid silma ja libedalt mind kiitsid,
joo-joo, ja libedalt mind kiitsid,
joo, ja libedalt mind kitsid.
Ei olnud näinud veel meelitustest und ma,
joo-joo, veel meelitustest und ma,
joo, veel meelitustest und ma.
Neid võtsin tõena, kuid häbi paen nüüd tundma,
joo-joo, kuid häbi pean nüüd tundma,
joo, kuid häbi peam nüüd tundma.
Kui talv siis saabus ja lumi maha langes,
joo-joo, ja lumi maha langes, joo,
ja lumi maha langes,
ma üksi sumpasin põllupeenral hanges,
joo-joo, ma põllupeenral hanges,
joo, ma põllupeenral hanges.
Need härrad teavad, kuis daame koju saata,
joo-joo, kuis daame koju saata,
joo, kuis daame koju saata.
Vaid mulle otsa nüüd enam nad ei vaata,
joo-joo, nüüd enam nad ei vaata,
joo, nüüd enam nad ei vaata.
Kõrd põllul kõndisin härradega ammu,
joo-joo, kord härradega ammu
joo, kord härradega ammu,
nüüd sama teed pidi lapsega ma sammun,
joo-joo, nüüd lapsega ma sammun,
joo, nüüd lapsega ma sammun…
