Kaugel kaljukalda taga,
vaba Volga voogudel
sõudvad vaprad Stenka röövlid
värvilistes venedes.
Pühitsedes pulmapidu
kena vürstineiuga
seisab pealik Stenka Razin
joobnult oma kaasaga.
Meeste keskel tõuseb nurin,
neist ei enam hoolita.
Öösel viibib naiste seltsis,
ise muutund vaikseks ta.
Meeste pilkenaer ja nurin
pealikule vastumeelt
ja ta kindla käega haarab
mõrsja oma kaenlasse.
Kõrged kulmud kortsu läevad,
kõne kärkimas on sääl,
viha välkumas ta silmis,
karmilt kõlab tema hääl:
“Annaks kõik, mis kallis mulle
annaks peagi tema eest,
et ei tüli tekiks meile,
ohvriks toon ta laintele.”
Stenka haarab vürstineiu,
tõstab üles kõrgele,
ehkki süda piinleb valus,
viskab ta siis laintesse.
“Volga, Volga, emajõgi,
Volga, kuulus jõgi sa,
Doni kasak tahab sulle,
kallist kinki anneta!”
“Tantsige ja jooge viina,
teie soovi täitsin ma,
kuigi süda tunneb piina,
ohvriks tõin ma kallima.”
Kaugel kaljukalda taga,
vaba Volga voogudel
sõudvad vaprad Stenka röövlid
värvilistes venedes.
