Ilus oled, isamaa

Rannal valge maja,
on suvehommik, sajab.
Kusagil helisevad kellad
ja kääksub kaevuvinn.
Loodus üles ärkab,
kasteheingi tärkab.
Päike oma esimesi kiiri heidab,
taas algamas on päev.

Üks paat on sõitmas merel
ja päikesest lausa verev aer.
Linnulaulu rannalt kostub,
merelt kajab vastu
kajakate na-na-naer,
see kajakate na-na-naer,
see naer, see on naer,
see on naer, na-na-na-naer!

Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, isamaa!
Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, sünnimaa!

Aegamisi vihmapisar
looduse veel rohekamaks loob,
päiksekiir siis uduvines
jälle uusi vikerkaari koob.

Vihmast loodud lõhnu
on ladestunud õhku.
Loodushääli on nüüd kõikjal,
taas algamas on päev.
Ainult tuul nii vaikselt
merel lööb oma tantse,
siis ringutab ja ära kaob
üle metsa, mere, loo…

Ja üksik paadimees merel
on püügil ja paadi järel noot.
Kuid unustab ta noosi,
on hingest teised noodid:
la-la-la-la-la-la-la, see la-la-la-la-la-la,
see laul, see on laul,
see on laul, la-la-la-laul!

:,:Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, isamaa!
Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, sünnimaa!:,:
Eestimaa!