Üle laia lageda,
lumivalge, uinund maa
sõidab linna näärimees
kristalses täheöös.
Kaugelt, kaugelt Põhjamaalt
täna ruttab siia ta,
põhjapõdrad, kaelas kuljused,
on iidse saani ees.
Refr. :,: Aisakell, aisakell!
Kella kauge hüüd.
Härmas valge näärisaan
tuhatnelja tormab nüüd. :,:
Täna näärikuuse all
laste pilgud säravad,
õhtutund on ukse ees, –
kuhu jääb küll näärimees?
Igas väikses käharpeas
juba salmid ammu reas,
küllap tarvis läheb kohe neid,
kui kuulda kuljuseid.
Refr. :,: Aisakell, aisakell,
kingul, orus, mäel.
Aisakella helinal meil
on näärid jälle käes. :,:
