Juba ammustel aegadel
Henriku Liivimaa kroonika lehtedel
anti edasi lugu me rahvast ja keelest
säilitamaks, mis väärib püsimist meeles.
Me ilus emakeel lausa heliseb suul
ta kõla toob rõõmu kui kevade tuul
teeb soojaks südame, paitab ta meelt
au ja uhkusega hoiame elus me keelt!
Sest me rahvas on keelelt saanud tuge ja hoolt
ta aitas aastasadu tõrjuda vastase noolt
läbi katsumuste, rõõmude, valu
on ja hoiab meid alati jalul
Tänuks vaid rahvas saab teha nii
et kõik eestlased mujal ja siin
hoiaks ja kõneleks me armsat keelt
nii, et ta kestaks kauemgi veel!
reb! Gea Raissar
