Suvi nii soe,
asfalt sulas linnas,
kavatsus tekkis mul minna,
nädalaks puhkama Pärnusse.
Nädal läks pea,
nautides seal loodust,
kki just vastu mu ootust,
viimasel päeval siis juhtus see…
Refr. Ei seda teadnud ma iial,
et õitseb roos rannaliival,
kuid siis kui kohtasin teda,
tundsin liiga kiirelt lõi mu süda.
Ent roosiaeg möödus ruttu,
sest juba lõppes mu puhkus,
nii peale lühikest puhkust,
läksid lahku me teed.
Rahu ei siis,
kuskil enam leidnud,
miski mu mõtteid ei köitnud,
Pärnu vaid ihkasin tagasi.
Kord sinna siis,
puhkepäeval sõitsin,
ning üles neiu kui leidsin,
ütlesin lihtsalt ja siiralt nii.
Refr. Ei seda teadnud ma iial,
Ent näitas saatus mul karmust,
tal nägin käes kihlasõrmust,
mu unelm varises põrmuks,
roosist okkad vaid jäid…
