Leheke viimne on külmunud puul
kui tuli, mil leegi kord kustutab tuul.
Laste poolt hüljatud nukk olen ma,
ei lahti neist tundeist saa.
Näen pilvi, mis tõusnud me kohale nüüd
kui hoiatus tuulde neis lindude hüüd.
Kuid läbi öö lendab siiski mu laul
ning inimlik soov ei kao.
Et oleks rahu ja veidi päikest,
mis saadaks maa peal nii suurt kui väikest.
Et oleks rahu ja veidi rõõmu
mis palju soojust meil hinge tooks.
Et oleks rahu ja õnne ilmas,
mis paneks naerma ka nukrad silmad.
Et oleks rahu ja veidi headust,
et iga kevad meis lootust tooks.
Mu laulud ehk midagi muuta ei saa,
kuid ometi südant neis valutan ma.
Ei ole ma siiski kui haavatud lind,
mu igatsus toetab mind.
Laulgem koos ja kõikjal siis
saatku meid see väike viis.
