Väike neid, oota vaid,
veel on maid, kuhu said
antud hoiule mu armutõotused.
Kuid kui merelt tulen taas,
hüüan rõõmsalt: „Hollarii!“,
ja Sul tasku pistan kingiks dollari.
Kui ma laevas olen tööl,
sulle mõtlen päeval ööl
ja su juustest leitud linti kannan vööl.
Kuid kui sadam neelab mind
ja jalge all on kindel pind –
ootab mind, ootab mind võõras linn.
Linna tunda pole vaja,
sest kus meremeeste maja,
sealt on laulu, naeru kosta taevani.
Siin on mehed, kel on kulda
ja kui röövima ei tulda,
pidu püsida võib varavalgeni.
Liiter viskit peseb maha
huultelt meresoolavaha,
piip on suus ja lahkub sealt vaid suudlusteks.
Piigad siin ei ole pahad,
kui on taskus suured rahad,
ühe dollari vaid jätan truuduseks.
Igas mereäärses linnas,
kus on laevatatav pinnas,
tüki südamest ma jätnud õitsema.
Kuid kui aastaring saab ümber,
pööran laevaotsa ümber
ning ma koju sõidan, koju sõidan taas.
Väike neid, oota vaid,
veel on maid, kuhu said
antud hoiule mu armutõotused.
Kuid kui merelt tulen taas,
hüüan rõõmsalt: „Hollarii!“,
ja Sul tasku pistan kingiks dollari.
